Uudised

Kuluefektiivsemate, keskkonnasõbralikumate ja multifunktsionaalsemate leegiaeglustajate lahenduste otsimisel ei piisa rangete nõuete täitmiseks enam ühest leegiaeglustist.

Kõrge jõudlusega ja esteetiliselt meeldiva leegiaeglustava plasti poole püüdlemisel seisneb peamine tehniline kompromiss, kas funktsionaalsete täiteainete kasutuselevõtt kahjustab toote optilisi omadusi.

Materjali tuleohutuse hindamisel on "suitsu tihedus" peamine kvantitatiivne näitaja, mis mõõdab, kui palju suitsu tekib kuumutamisel või põletamisel. See on otseselt seotud nähtavuse, töötajate evakueerimise tõenäosusega ja päästeraskustega tulekahju korral.

Polüvinüülkloriidi (PVC) kaablimaterjalide keerukas koostissüsteemis ei ole lisatud tsinkboraadi kogus (peamiselt 2ZnO·3B₂O₃·3,5H₂O) mitte isoleeritud empiiriline väärtus, vaid süsteemi optimeerimise tulemus, mille määrab sünergiline suitsu summutamise keemia, kloori lõpptoote eesmärk ja kõikehõlmav tsingi tulemus.

Tuleohutusteaduses on "suitsu summutamine" ja "leegiaeglustus" võrdselt olulised, kuid nende põhieesmärkideks on erinevad mehhanismid. Tsinkboraat (näiteks enimkasutatava 2ZnO·3B2O₃·3,5H2O) on laialdaselt tunnustatud tõhusa suitsusummutava sünergistina.

Ammooniumpolüfosfaadi (APP) lisamisel epoksüvaikusse (EP), et saavutada kõrgekvaliteedilistes elektroonikapakendites, optilistes seadmetes ja läbipaistvates tulekindlates katetes leegiaeglustav funktsioon, muutub "läbipaistvuse kadu" peamiseks kitsaskohaks, mis piirab selle kasutamist.